Pindmine hingamine: miks sa ennast halvasti tunned ja miks miski ei aita

Kas sa hingad vaagnapõhjast kuni pealaeni?

Ma ei mõtle seda visualisatsioonina. Täiesti sõna-sõnalt.

Kas su kere laieneb sissehingamisel 360 kraadi ulatuses?

Alla vaagna suunas.

Välja roiete kaudu.

Üles rindkere ja pea poole.

Ilma igasuguse pingutuse või ebamugavuseta?

Tõenäoliselt mitte.

Ja asi ei ole selles, et sa oled rumal või et "keha on unustanud hingamise."

Pealiskaudne hingamine on kaitsemehhanism ja keha hoiab hinge tagasi põhjusega.

Pindmine hingamine ei ole lihtsalt halb harjumus

Pole vist kokkusattumus, et pindmisest hingamisest räägitakse liiga pindmiselt.

"Hinga sügavamalt. Tee hingamisharjutusi. Pane rohkem tähele."

Või mu isiklik lemmik... "Tee kaks minutit päevas seda veidrat tehnikat ja kõik su mured lahenevad,"

Mõnikord aitabki, aga harva, ja kui siis ajutiselt.

Aga miks keha üldse hingamise kinni tõmbas?

Sest terve keha ei vaja pidevat teadlikku hingamise kontrolli.

Terve keha hingab ise.

Nagu laps.

Nagu loom.

Kui hingamine on aastaid pealiskaudne, siis keha ei ole lihtsalt “unustanud”, kuidas hingata, sa pole loll.

Keha on loonud mustri ja seda kindlal põhjusel.

Keha vähendab hingamist, et vähendada tunnet.

See on väga praktiline - hingad vähem, tunned vähem.

Kui tunned vähem, on kergem edasi toimida.

Sa saad töö tehtud.

Saad lastega hakkama.

Saad naeratada, kuigi sees on valus.

Lühiajaliselt see aitab.

Aga hind tuleb hiljem.

Pindmine hingamine on korraga põhjus ja tagajärg

Pindmine hingamine ei ole ainult tagajärg, sest pindmiselt hingav keha ei saa hästi toimida.

Alguses võib keha hinge kinni hoida selleks, et midagi mitte tunda.

Aga mida rohkem keha hinge tagasi hoiab, seda vähem liigub keha seestpoolt.

Mida vähem keha liigub, seda rohkem tekib pinget.

Mida rohkem pinget, seda rohkem valu.

Mida rohkem valu, ärevust, väsimust ja segadust, seda rohkem tahab keha ennast uuesti kinni hoida.

Ja nii tekib ring.

Kaitse loob pinge.

Pinge loob valu.

Valu loob kaitset.

Ja keha hingab aina vähem ja vähem.

Osteopaatias kutsume sellist suletud ringi seisundiks.

Midagi seisab.

Midagi ei voola.

Midagi ei liigu lõpuni läbi.

See ei ole enam üks sümptom.

See on terve olemise viis. Lahendus, nagu alati, algab mõistmisest.

Kolm diafragmat: lihtne kaart, mis aitab keha mõista

Kui rääkida hingamisest osteopaatiliselt, siis ei räägi me ainult kopsudest.

Jah, kopsud täituvad õhuga, aga hingamine ei ole ainult õhu liikumine sisse ja välja.

Hingamine on kogu keha liikumine.

Lihtsustatud kujul võib mõelda kolmest olulisest diafragmast ehk vahelihasest.

1. Rindkere ülaava (TO ehk thoraic outlet)

See on piirkond kaela, rangluude, esimeste roiete ja rindkere ülemise osa ümber. Kui keha hakkab hingama ülevalt, siis töötab see piirkond liiga palju. Õlad kerkivad. Kael läheb pingesse. Rindkere tõuseb, aga keha ei avane sügavalt.

2. Hingamisdiafragma (D ehk diafragm)

See on suur kuppelkujuline lihas rindkere ja kõhu vahel. Sissehingamisel liigub diafragma alla, kõhusisene rõhk suureneb, organid liiguvad allapoole, roided avanevad ja alaselg pikeneb rõhu tõttu.

3. Vaagnapõhi (PF ehk pelvic floor)

Vaagnapõhi ei lase organitel jalge vahelt välja kukkuda. Kui diafragma liigub alla, peab ka vaagnapõhi vastama. Kui ülalt tuleb surve, peab all olema elav, elastne vastuvõtt (mitte kivikõva põrand).

Kui hingamine on vaba, liiguvad need kolm piirkonda koos.

Keha avaneb sissehingamisel.

Keha sulgub väljahingamisel.

Alt üles.

Ülevalt alla.

360 kraadi.

Täpsuse huvides: osteopaatias räägime tegelikult viie diafragma mudelist. Sinna lisanduvad ka suupõhi, keel ja koljusisesed pingestruktuurid. See on juba tehnilisem teema ja pole hetkel nii oluline.

Mõte on lihtne: osteopaatias ei vaadata hingamist ainult kopsude liikumisena. Hingamist vaadatakse kogu keha seisundi väljendusena.

Ja juba see mudel muudab paljude inimeste jaoks täielikult seda, kuidas nad oma keha mõistavad.

Mida pindmine hingamine kehas põhjustab?

Kui keha ei hinga lõpuni, siis ei teki lihtsalt “üks hingamise probleem”.

Hingamine on üks keha keskseid rütme.

Diafragma liigub, tähendab võiks liikuda, umbes 17 000 korda päevas.

Kui see liikumine on vaba, liigub koos sellega kogu keha: rindkere, kõhuõõs, organid, lümfivedelik, vaagnapõhi.

Kui see liikumine on piiratud, ei jää tagajärg ainult ühte kohta.

Keha kaotab ühe väga olulise sisemise liikumise.

Kui diafragma ei liigu vabalt

Diafragma ei ole ainult hingamislihas. Tema liikumine mõjutab seda, kuidas keha sees liiguvad rõhk, vedelikud, organid ja pinge.

Kui diafragma ei liigu vabalt, siis:

• rindkere muutub jäigemaks

• kõht ja alaselg jäävad pingesse

• puusa, põlve, ja/või pahkluu valu

• organite loomulik liikuvus väheneb (seedimis- ja hormonaal häired)

• kehas tekib raskuse või “sodi täis” tunne

• nägu või keha läheb paiste või tuhmiks

• nahaprobleemid

• külmetused tulevad kergemini ja venivad pikemaks

• isu võib muutuda, kas liiga suureks, liiga väikseks või lihtsalt ebastabiilseks

• keskendumishäired

• ajuudu

• väsimus ja energiapuudus

Kui keha hingab nagu ta oleks ohus

Teine tähtis pool on närvisüsteem.

Pindmine hingamine tähendab enamasti seda, et keha kasutab hingamiseks liiga palju rindkere ülemist osa, kaela ja õlgu.

Kui sa jooksed, ehmud, pingutad või kaitsed ennast, tuleb rindkere ülemine hingamine appi. See on nn hädaolukorra hingamine.

Aga see ei ole keha vaikimisi olek.

Vaikimisi hingab keha diafragmaga.

Rahulikult, sügavalt, ilma et kael ja õlad peaksid iga hingetõmbega kaasa töötama.

Kui hädaolukorra hingamisest saab igapäevane hingamine, siis keha saab iga hingetõmbega sama sõnumi: midagi on valesti.

Isegi diivanil istudes hingab keha nagu ohuolukorras.

See hoiab süsteemi võitle-või-põgene seisundis ehk sümpaatilise närvisüsteemi ülekaalus.

Siis tekib:

• ärevus

• õla- ja kaelapinged

• lõuapinge

• süda võib kergemini kloppida ja teised häired

• inimene ehmub kergemini

• hommikul ärkad juba väsinuna

• seedimishäired

• lihased on pidevas toonuses ja seega pinges

• alaseljavalud

• puusa- ja vaagnapiirkonna häired

• kõik valutab, sest valvel keha tajub signaale teravamalt

• lihased ei lõdvestu, isegi pärast massaaži või venitust

• ajuudu

• keskendumishäired

• krooniline väsimus

  
  

Ja siin lähebki asi segaseks.

Kas uni on halb sellepärast, et keha on valvel?

Või on keha valvel sellepärast, et uni on halb?

Kas seedimine on kehv stressi tõttu?

Või teeb kehv seedimine keha veel pingelisemaks?

Kas alaselg valutab sellepärast, et diafragma ei liigu?

Või ei liigu diafragma sellepärast, et keha kaitseb ennast valu eest?

Kas inimene hingab pindmiselt, sest ta on ärev?

Või on ta ärev, sest keha hingab aastaid nagu oht oleks kohal?

Ühel hetkel pole see enam üks sirge põhjus-tagajärg ahel.

See on üks suur seisund.

Miks keegi aidata ei oska?

Kui inimene läheb spetsialisti juurde, siis spetsialist vaatab oma väikest osa.

See ei ole otseselt kriitika, meie meditsiinisüsteem lihtsalt ongi nii loodud.

Kui räägid uneprobleemidest, vaadatakse und.

Kui räägid seedimisest, vaadatakse seedimist.

Kui räägid alaseljavalust, vaadatakse alaselga.

Kõik need võivad olla omal kohal.

Vahel ongi vaja spetsialist, uuringut ja ravimit, et leevendada sümptomit ja eluga kuidagigi edasi minna.

Aga kui probleem ei ole ühes kohas, siis ei anna ka ühe koha vaatamine selget pilti.

Massöör ei uuri seedimist.

Endokrinoloog ei puutu su õlapinget.

Gastroenteroloog ei uuri keskendumishäiret.

Ja perearstil on kümme minutit, et su õigesse kohta suunat.

Ja jälle: see ei tähenda, et keegi oleks halb või rumal.

See tähendab, et selline probleem on süsteemile lihtsalt nähtamatu.

Ta lihtsalt ei mahu hästi ühte kategooriasse.

Kui keha on kinni jäänud seisundisse, siis ta ei räägi ühe organi, ühe lihase või ühe diagnoosi keeles.

Ta räägib läbi terve süsteemi.

Aga kui igaüks kuulab ainult ühte lauset sellest jutust, siis tervik jääb kuulmata.

Nii võib inimene saada valuvaigisti valu jaoks.

Midagi une jaoks.

Midagi ärevuse jaoks.

Midagi hormoonide jaoks.

Midagi seedimise jaoks.

Midagi keskendumise jaoks.

Ja mõnikord on sellest abi.

Aga kui kõige all on üks suur kompensatsioonimuster, siis võib juhtuda, et iga lahendus lisab lihtsalt uue kihi.

Keha ei saa päriselt vabamaks.

Ta õpib lihtsalt kuidagi edasi toimima.

Veel üks harjumus.

Veel üks viis ennast kontrollida ja tööle sundida.

Veel üks viis mitte tunda, kui väsinud ta tegelikult on.

Ja nii tekibki lootusetus.

Selline, kus inimene ei räägi sellest enam eriti kellelegi, sest ta on juba kõike proovinud ja järjekordselt pettunud.

Analüüsid olid korras.

Pildid olid korras.

Iga spetsialist ütles oma vaatenurgast midagi mõistlikku.

Aga inimene ise tunneb ikka, et ta ei ole vaba.

Siis hakkab ta lõpuks seletama seda iseenda kaudu.

Et võib-olla ma olengi selline.

Võib-olla mul ongi halvad geenid.

Võib-olla ma olengi nõrk.

Kokkuvõttes, et "mina olen katki".

Aga seisund ei ole sina.

Seisund on muster.

Ja mustrit saab muuta.

Keha ei ole sinu vastu

See on kõige tähtsam koht kogu tekstis.

Kui su keha hoiab hinge kinni, siis ta ei tee seda selleks, et sind karistada.

Sina teed seda, sest mingil hetkel oli see parim lahendus, mida sina oskasid.

Keha ei ole sinu vastu.

Ta ei hoia hinge kinni selleks, et sind karistada.

Ta teeb seda sellepärast, et mingil hetkel oli see kõige parem viis edasi toimida.

Vähem hingamist tähendas vähem tunnet.

Vähem tunnet tähendas vähem valu.

Vähem valu tähendas, et said edasi toimida.

Keha (SINA!) ei ole rumal. Keha on tohutult intelligentne.

Aga kehal on üks probleem: ta kordab seda, mis kunagi aitas, kuni miski õpetab talle, et enam nii ei pea.

See, mis aitas sul kunagi ellu jääda, võib hiljem elu takistada.

Ja siis inimene ei ela enam vabalt, pelgalt tuleb toime.

Ning veelgi hullem, tunneb ennast oma kehaga sõjas.

Miks ainult sümptomitega tegelemisest ei piisa?

Kui alaselg valutab, võib venitamine või massaaž leevendust pakkuda.

Aga kui alaselg peab stabiliseerima keha, sest kõhusisene rõhk ja vaagnapõhi ei tööta vabalt, tuleb pinge tagasi.

Sümptomitega töötamine võib anda leevendust.

Hingamisega töötamine läheb sügavamale.

Aga miks su keha üldse hingamist kinni hoiab?

Kui põhjus laheneb, ei pea hingamist enam vägisi parandama.

Hingamine taastub ise.

Mitte sellepärast, et inimene õppis uue tehnika.

Vaid sellepärast, et keha ei pea enam samamoodi kaitsma.

Miks hingamisharjutustest ei aita?

Ma ei ole hingamisharjutuste vastu.

Need võivad aidata.

Need võivad tuua inimese kehasse tagasi. Rahustada närvisüsteemi. Anda parema kontakti. Avada mingi koha, mis oli kaua kinni.

Aga hingamisharjutus ei küsi alati, miks keha hinge kinni hoiab.

Ja see on suur vahe.

Kui hingamine on kaitsemehhanism, siis selle jõuga lahti murdmine ei too alati tervenemist... enamasti teeb vastureaktsioon asja hullemaks.

On suur vahe, kas hingamist kasutatakse kehaga kontakti loomiseks ja tema kuulamiseks või keha tööle peksmiseks.

Ja ausalt öeldes: kui pead iga päev mingit harjutust tegema selleks, et enam-vähem normaalne olla, siis see ei ole vabadus.

Ei, see on kark.

Mõnikord vajalik kark.

Aga ikkagi kark.

Täielik hingamine ei ole tehnika

Täielik hingamine ei ole see, et sa sunnid kõhu ette ja loed neljani.

Täielik hingamine on märk.

Märk sellest, et keha usaldab liikumist.

Märk sellest, et närvisüsteem ei pea kogu aeg valvel olema.

Märk sellest, et vaagen, diafragma, rindkere, kael ja pea ei tööta üksteise vastu.

Hingamine näitab väga ausalt, millises seisundis süsteem on.

Sa võid rääkida, et oled rahulik.

Sa võid mõelda, et sul on kõik hästi.

Sa võid endale seletada, et oled väsinud või laisk või lihtsalt selline inimene.

Aga keha ei valeta.

Kui sa ei saa lõpuni hingata, siis kuskil süsteemis on põhjus.

Ja seda põhjust tasub kuulata.

Osteopaatia otsib tuld, mitte suitsu

Osteopaatias ei ole eesmärk sind jõuga korda teha.

Eesmärk ei ole lihtsalt valu ära võtta, õlg lõdvaks mudida või hingamine ilusamaks õpetada.

Need kõik on suits.

Me otsime tuld.

Mille ümber kohaneb kogu süsteem?

Kus teeb üks piirkond teise piirkonna tööd?

Kus keha on kinni jäänud mustrisse, mida ta ise enam lõpetada ei oska?

Sellepärast ei vaata osteopaatias keha ainult sümptomite kaupa.

Kui sul valutab alaselg, ei tähenda see automaatselt, et probleem on alaseljas.

Keha on tervik.

Vastuvõtul ei hakka ma sind õpetama, kuidas sa peaksid hingama.

Keha hingab täpselt nii nagu tal vaja on (kes olen mina, et sulle öelda kuidas sa hingama peaksid?)

Ma vaatan kuidas kogu keha päriselt toimib.

Aga küsimus on alati sama: kus või mis on selle seisundi kese?

Kui seda kohta puudutada õigel ajal ja piisava tähelepanuga, ei pea keha enam sama palju kaitsma.

Siis muutub hingamine iseenesest, koos pingete ja kõigi teiste sümptomitega.

Keha organiseerub ümber, sest takistus, mille ümber ta aastaid kohanes, ei hoia enam kogu süsteemi samamoodi kinni.

See ei ole kiire parandus.

See on keha kuulamine nii kaua ja nii täpselt, et lõpuks hakkab nähtavale tulema mitte ainult see, kus valutab, vaid miks keha üldse sellesse mustrisse jäi.

Sümptom on oluline.

Aga sümptom ei ole alati alguspunkt.

Vahel on ta lihtsalt viimane koht, kus keha enam kompenseerida ei jõua.

Kui tundsid ennast ära

Kui tundsid ennast selles tekstis ära, siis minu peamine eesmärk on julgustada sul enda vastu rohkem hellust ja kaastunnet tuua.

Keha ei ole sinu vaenlane.

Sa ju oledki oma keha, vahel läheb meil see meelest ära.

Aga see, mis kunagi aitas, võib ühel hetkel hakata elu väiksemaks tegema.

Soovitan sul kaaluda osteopaadi juures käimist, olgu see siis mina või keegi teine.

Osteopaatia päriselt aitab.

NB!

See tekst ei ole diagnoos ega asenda arstiabi. Kui sul on äge hingamisraskus, rindkerevalu, tugev või uus valu, minestustunne, neuroloogilised sümptomid või muu tõsine tervisemure, tuleb pöörduda arsti poole.

Siin räägin ma kroonilisest pingest, hingamismustrist ja osteopaatilisest vaatest kehale. Osteopaatia ei asenda meditsiini. Ta saab toetada keha seal, kus süsteem vajab rohkem tähelepanu, aega ja terviklikku käsitlust.